Lubasin Millale jaanipäevast rääkida 
Igastahes läksime jaani Otepääle pidama. Suur sviit oli üüritud, auto alkoholi ja liha täis ja kõikvõimalikud sõbrad kokku tulnud.
Ma ütlen ausalt, et mul oli täiega äge jaanipäev. Alice’ina…
Sest Silmarõõm jõi, hakkas kassima, kadus ära, tema ekstüdruk tuli ka sinna (e nagu ühest varasemast postitustest võite välja lugeda, siis alati kui see juhtub, pole mind Silmarõõmu jaoks siis õhtu lõpuni enam olemas), ja lõpuks jäi kuhugi magama. Kui me ta sõpradega peolt koju jõudsime, siis oli ta end voodist põrandale suutnud kukutada ja oli poolenisti voodi all. Tõeline unistuste prints, kas pole.
Igastahes sellest hetkest alates polnud teda minu jaoks enam olemas. Aga sellegipoolest oli mul äärmiselt tore õhtu. Trippisime Otepääl ringi, tantsisime toas ja toa põrandal pikali olles ja lõpuks olime mitu tundi rõdul, vaatasime päikesetõusu ja arutasime maailmaasju. Tegin paar mahvi suitsu, the shame, ja jõin suurtes kogustes gin-toonikut ja olin õnnelik. Sain igalt Silmarõõmu sõbralt rohkem tähelepanu kui eelneva õhtu jooksul olin temalt saanud ja nautisin seda erilist tähelepanu, mis kaasneb seltskonna ainukene tüdruk olemisele.
Kui väljas oli juba valge sõitsime M.-ga Tartusse, kus ma põdesin turbokiirusel läbi oma tuumapohmelli, ignoreerisin kõiki Silmarõõmu kõnesid ja sõnumeid, loopisin asjad kokku ja sõitsin Tallinna. Nüüd tšillin siin ringi, ilm on ilus ja vabadus on käes.
Ah et mis ma Silmarõõmu sõprade käest kuulsin? 1) ma olen tema jaoks täielik jackpot, 2) ta armastavat mind, 3) ega me nagunii koos kaua vastu ei pea. Huvitav oli…
Igastahes minul on nüüd täielik iseolemine. I’m done. (ma ei ütle, et me nüüd lahku lähme, ei, aga Alice on sajaga tagasi).
Ilusat suve jätku!!!
