“Sul on kummitusenägu peas”
“Jah? No ma olen väsinud. Koristasin täna kogu korteri ära, pesin pesu, õppisin, värvisin juukseid ja käisin koolis.”
“Ei, mitte selline nägu. Jonninägu on. Juba nädal aega on jonninägu, kas sul on mingi probleem või.”
“Ma ei ole õnnelik…”
Seda viimast ma ei öelnud.
Ütlesin lihtsalt “Ei, ma olen väsinud.”
Aga umbes kolm päeva pärast seda, kui jonnituju algas, sain ma aru, et asi pole milleski konkreetses. Ma lihtsalt polnud õnnelik. Ma ei tea, kas see on mingi salakaval depressioon, mis mulle ligi on hiilinud või mis. Eks varemgi on olnud perioode, kus ma lihtsalt ei ole õnnelik. Ei saa nüüd öelda, et ma nii ütlemata õnnetu oleksin, aga lihtsalt….miski ei anna põhjust naeratada. Teate seda Franny’likku masendust, kus kogu maailm tundub lihtsalt rumal ja iga asi, mida teine inimene teeb või ütleb käib nii kohutavalt närvidele. Ma tean, kui kohutav ninatark/targutaja ma võin olla. Ja praegu on täielik targutamise periood.
Kui ma ei ole õnnelik, kas ma olen siis õnnetu? Vist mitte. Või kes teab, ma võin viimasel ajal mingi lihtsa asja peale nutma hakata kasvõi. Eile nt vaatasin kuninglikke pulmi ;p Kevad ja hormoonid möllavad? Või mis?
