Kunagi tuleb üks hea päev, kus ‘ta’ taipab, et oli vale mul minna lasta. Ja kui see hetk on käes, olen ma ühe otsaga kaugel ja õnnelik kellegagi, kes on kõike muud kui ‘tema’. Aga ma kardan siiralt, et ma jään alati saatma Almale ja Alice’ile sõnumeid sisuga:”fuckit, ma sain jälle korraks haiget.” Kohutav, kuidas tegelikult leidub selliseid päevi, kus kõik on suurepärane ja ükski mõte ei genereeri iseend negatiivseks ja siis neid päevi, kus üksainus pilk viib sind nädalapikkusesse masendavasse meeleollu ja paneb sind tundma, et KÕIK on sinu vastu. Igaühel kindlasti mõni..
Ma ei taha üldse kõlada ennasttäis või melanhoolik, aga kell saab kohe viis hommikul. Asjad võiksid palju halvemini olla. Ilmselt tegelikult ongi. Kui teil oleks valida, siis KUIDAS te valiksite? Ja KAUA te valiksite? Ja KAS te valiksite? Või te võtaksite selle, mis on alguses end kõige paremaks tunnistanud või siis läheksite riski peale välja ja valiksite teise suures lootuses, et võib-olla küündib see peaaegu samale tasemele. Või siis prooviksite nihverdada kuidagi olukorra selleni, et mõlemad jääksid alles ja olukord oleks topelthea. Iga variant on katastroof. Täis võltsi. Puhast võltsi.
You’d better start swimming or you’ll sink like a stone.
The loser now will be later to win.
Milla
