Alice kadus vahepeal ära… Pärast seda nädalavahetust leidsin ta üles. Mitte, et ma nüüd hullult ringi oleks tõmmanud, aga igasugune peotuju tuli VÄGA tagasi.
Reedel sõitsime Silmarõõmuga ühte väikelinna, mille lähistel pidi toimuma ta parima sõbra sünnipäev. Pärast paaritunnist tiirlemist, korduvaid poeskäike ja muude asjade sebimist hakkasimegi sinnapoole sõitma. Kõik oleks väga korras olnud, kui väljas poleks olnud -30 kraadi ja ainus teejuhis „sõitke UMBES 30 km linnast välja ja siis tuleb mingi ristmik ja sealt keerake paremale“. Tulemus? Sõitsime seda maad üle tunni aja, korduvalt edasi-tagasi tiirutades ja väga mitmelt ristmikult paremale pöörates. Autojuht kasutas nähtavasti kõiki maailmas leiduvaid roppe sõnud ja sõimas sünnipäevalast debiilikuks ja idioodiks, kes ei tea ise ka, kus ta on ja avaldas arvamust, et ju nad kolivad selle taluga ühest Eesti otsast teise, lihtsalt selleks, et meid kiusata. Lõpuks meile halastati ja saadeti keegi vastu.
Kohale jõudes sumpasime läbi paksu lume majani, avastasime, et hoolimata nädalaajalisest kütmisest on seal ikka veel rõvedalt külm, vesi on ära külmunud ja WC asub seetõttu väljas (tuletagem meelde, et see oli selle talve üks külmemaid öid). Aga polnud hullu, alkoholi oli nii palju, et kõigil hakkas varsti soe. Peoperemees oli isegi mulle mõelnud ja seega sain ma terve Gini ise ära lahendada. Hea, et ise tooniku kaasa võtsin, seda kulus palju. Üldiselt võib pidu iseloomustada nii, et kõik panid väga segast. Muidugi mõnede puhul aitasid kaasa teatud keelatud ained. Meie Silmarõõmuga suutsime väidetavalt mingeid alaealisi (ja mitte nii alaealisi…) traumeerida. Pole päris kindel, millega, aga noh… you’re nobody until you’re talked about. Silmarõõm läks suht vara magama (lükates mind sujuvalt diivani pealt maha), mina passisin hommikuni üleval. Vaatasin, kuidas sünnipäevalaps igal sammul maha kukkus. Ausõna, ma ei liialda, tal oleks kergem olnud roomata, aga uskus siiralt, et järjepidevus viib sihile. Ei viinud, põrandale viis. Siis vaatasin, kuidas sinna ilmus mingi suvaline tüüp, kes hakkas kõigiga plõksima, algatas vist mingi kakluse, sai 14-aastaselt majaomanikult sõimata ja lõpuks sai parajalt peksa ja sõidutatid kuhugi ristmikule ja jäeti sinna… Sellised varahommikud siis.
Oeh, kõige parema osa unustasin muidugi ära. Vaatasin koos Austraallassega digikast pilte. Väidetavalt olid meil pead koos (ekraan on väike ju) ja üldse saime me liiga hästi läbi. Austraallane on nimelt Silmarõõmu väga hea sõber, kellega neil on alati väike konkurents olnud. No ja kuna Silmarõõmu konditsiooni võiks kirjeldada kui maa ja taeva vahepeal, siis otseloomulikult hakkas ta mind süüdistama, et mulle meeldib Austraallane, ma tahan teda ja nii edasi ja nii edasi. Kui saatsin üht sõnumit, siis tuli jälle, et nagunii ma saadan seda mõnele ta sõbrale ja tunnistagu ma üles, et ma tahan Austraallast rohkem kui teda. Kuna ta ei ole varem midagi sellist rääkinud, siis alguses võtsin ma seda huumoriga, siis juba natuke tõsisemalt ja lõpuks olin nii pahane, et tegelikult ei rääkinud temaga veel hommikul ka eriti. Missiis, et ta ise seda ei mäleta ja hommikul pidas ka seda absurdseks.
Eniveis. Siis istusime autosse ja hakkasime linna poole sõitma, ühe teise sõbra majja. Kell võis olla…noh suht vara, aga üle 10, sest alkoholi poes juba müüdi. Muidugi poole sõidu ajal selgus, et autojuht polnud veel kõige kainem, aga polnud hullu, ilusti aeglaselt sõitis ära. Ja tagaistmel istus meid 4 tükki. Praegu jube mõelda, et mis siis oleks saanud, kui vahele oleks jäänud. Aga saatus soosis meid sellel nädalavahetusel vist. Igastahes käidi poes, osteti alkoholi (kellele viina, kellele õlut ja kellele rohelist jääteed 
). Siis läksime Silmarõõmu, Austraallase, SS-i ja Frodoga sõbrale külla. Sõber lasi meid majja sisse ja läks ise magama, manitsedes, et me väga ei läbutseks seal. Einoh…kotttoolist oli väga tore puru välja kiskuda. Samuti oli tore küpsetada ahjus grillvorste nii, et köögis olev kass oleks suitsu kätte ära lämbunud. Lisaks veel hunnikus geinalju. Austraallane, SS ja Frodo jõid kolme peale ära kaks viina (meenutagem, et nad olid juba vähemalt 12 tundi joonud ja polnud vahepeal kaineks saanud). Meie Silmarõõmuga võtsime vähe kergemalt, tema jõi oma kaht õlut u 4 tundi ja mina olin üldse rohelise jäätee peal. Varsti liitusid meiega sünnipäevalaps ja tema tüdruk. Sünnipäevalaps oli vahepeal veel üritanud kõndida – sellest andsid tunnistust ta verised nukid ja lumised püksid. Lõpuks jäi ta diivani peale magama. Püsti ta ei püsinud, aga kahvel poolikult söödud viineriga püsis ka magades käes.
Lõpuks sai küllalt ja otsustasime, et pidu tuleb Tartus jätkata. Probleem oli vaid sinna saamisega. Auto oli ju olemas aga… Noh, igatahes tuleb välja, et Austraallane on meie designated drunk driver ja tema pandi rooli. Kuna see auto oli varasemalt tema oma olnud ja ta igatses seda, siis tekkis tal meeletu soov näidata, kui hästi ta sellega sõita oskab. Esimesed kaks kurvi sõitis ta ilusti ära, aga kolmandaga suutis ta kummi suitsema panna (lume ja jää peal!), hange sõita ja hiljem tuli välja, et ka rehvi maha sõita. Osavuse tipp. Parandamise käigus suudeti veel autot natuke lõhkuda ja otsustasime Silmarõõmuga bussi peale minna. Jõudsime Tartusse umbes täpselt samal ajal, kui teised sõbrad, aga vähemalt natuke turvalisemalt. Siis algas minu pool pidu. SS muidugi magas kogu selle aja mu voodis, aga teistel oli küll väga tore. Joodi, söödi (ehk mina pidin kokkama) ja tantsiti. Tegin sellest väga häbistava video, mis nüüd kõiki äärmiselt lõbustab. Kui hakkasime klubisse minema, siis otsustas SS, et tal suva, ta sõidab väikelinna tagasi. Kuna ta on karm vend, siis takistada ei saanud. Isegi see ei takistanud teda, et saapaid jalga pannes jäi ta kaks korda magama. Aga ära ta sõitis, jõudis ilusti ja tervelt koju. Bemmivennad on ikka tõsised tüübid, kui nemad midagi tahavad, siis ilmselgelt ka saavad. Igastahes, meie läksime klubisse. Joogid, tantsud jne. Kuni välja ilmus ka Silmarõõmu endine tüdruk.
Ausõna, mul ei ole midagi selle vastu, et ta oma eksidega suhtleb ja nendega hästi läbi saab. Kohe täitsa päriselt. Aga kui ta ise muutub ebakindlaks, kui ta eks meid terve õhtu salaja piilub jne, siis see mulle ei meeldi. Armukadedus much? Võib-olla. Eks alkohol võimendab ka igasuguseid tundeid, aga kui ma oleks sellest talle rääkinud, siis see oleks sama olnud nagu et mul on Austraallasega mingi teema. Hm, võimalik, et tegelikult muutis see hoopis mind ebakindlaks. Ja siis ma sain ta peale pahaseks. Lisaks ta kadus veel pooleks tunniks ära ka ja kui ma saatsin talle sõnumi, et kus oled, siis sain vastuseks, et joon siin all kuskil. No super. Ja teate mis, muidu ma poleks selle peale pahane olnud (sest niisama oli ka sõpradega tore), aga kuna ta eks piilus kogu aeg meie poole, siis ma tundsin end halvasti. Sellised mured mul..
Järgmine hommik läksime kogu seltskonnaga pubisse (viimasel ajal oleme igal pühapäevahommikul seal käinud) ja meenutasime õhtut. Austraallane ei suutnud ühtegi sõna moodustada, ainult mõmises omaette. Siis läksime kõik uuesti puhkama, sest ega sellised nädalavahetused pole naljaasjad.
Aga põhipoint on ikkagi see, et Alice on tagasi. Teist päeva juba jalg kibeleb peole!
